Austraalia meie plätude all: Sweet as NZ

Järgmisel hommikul nautisime kohalikku jäätist ja jootsime ka meie truu neljarattalise hobuseid. Külastasime veel Puzzleworldi ja siis veel kohalikku veinifarmi, mis asus väikesel kõrgendikul järve ääres . Proovisime ja kohalikke veine, kuid ostma ei kippunud.

Wanakast Queenstowni oli ligi tunnine sõit üllatavalt sirgel ja siledal teel. Vaid veidi enne linna sõitsime üle suure mäe, 1076m merepinnast. Kõrgeim asfalteeritud autotee Uus Meremaal. Tegime tuulisel vaateplatvormil paar pilti ja suundusime alla. Ilmaga on meil superhästi vedanud, õhk on kargelt värske ning päike sirab soojalt. Oleme siin samuti päikest saanud. Vesi on järvedes helesiniselt läbipaistev ning ideaalne forelli- või lõhepüügiks. Linnas avastasime täiesti juhuslikult Fergburgeri – ma ütleks, et see on kõikide burkside isa. Pisike burgeri baar ja järjekorrad olid pikad, võtsime hotellituppa kaasa, et oleks aega nautida. Ka siit Queenstownist avaneb meie kitsast kuid kõrgest korterist lummav vaade järvele ning vastaskalda majadele. Avar rõduga elutuba koos kööginurgaga ülemisel korrusel ja kaks magamistuba ning vannituba alakorrusel. Queenstown on tuntud oma adrenaliini ja spordi poolest. Talvel on siinsed mäed lund ja laudureid täis, suvel on kõiksugune vee- ja rattasport. Õhtul väike jalutuskäik linnapargis ja roosiaias.Edasi tuli teisipäev ja uued huvitavad tegevused Queenstownis. Hommikupoolikul käis Karl isaga tunniajasel …Jet Boatingul…, mis pakkus teravaid elamusi koos väikese veejahutusega. Pisike aquarium jetifirma kail andis võimaluse piiluda veealusesse maailma, kus oli nii suuri kalu, angerjaid kui ka veealuseid parte, kes üliosavalt ca 5 kuni 6 meetri sügavusele sukeldusid ning alles mõne aja möödudes taas veepinnale vudisid. Äkki on mõnedel lausa lõpused? Lõunaks proovisime ära kohaliku lamba, mis oli täitsa nämm. Pärastlõunal veel käisid Karl ja Karina vesirattaga sõitmas ja minigolfi mängimas, Karli vanemad aga võtsid riski sõita köisraudteega ca 800m kõrgusele Skyline vaateplatvormile nautimaks linna- ja järvevaateid koos päikesepaistelise ilmaga.

Edasi Te Anau’sse oli paari tunni sõit maaliliste mägede vahel. Küllaltki pisike linn mitmesuguste erinevate gusiinide restoranidega. Õhtul käisime koobastes helendavaid ussikesi vaatamas. Laev viis järve põhjapoole koobaste alguspunkti. Kus tehti instruktsioon ning mis ees ootab. Pikalt ja madalalt juhatas tee meid mäealusesse koopakitsendusse, mida on uuristatud mägede sulavesi. Eesmärk oli jõuda parveni, mis viis piki pimedat jõge lõpuks sihtkohani – näha helendavaid ussikesi, mis elavad vaid paar nädalat, munevad, proovivad toitu hankida ning nii see uus tsükkel peale hakkab. Nad helendavad seda rohkem, mida rohkem nende kõht on tühi. Kohati tundus nagu hele sinakasrohelised led lambid oleks kaljulakke paigaldatud. Järgmisel hommikul võtsime ette sõidu Milford Sound’i, kus käisime paadireisil lummavate kaljude vahel, nägime pingviine ning hülgeid kivide peal päevitamas ning kapten sõitis väga lähedale kosele, mis oma uduse veekosega inimesed laeva ninas olles märjaks pritsis. Peatusime ka ühel kaldasadama akvaariumis, mille trepid viisid meid 10m sügavusele ning kust avanes vaade valgetele korallidele. Väidetavalt on sarnaseid leitud vaid 40-50m ookeanisügavustest. Teed on parajalt sinka-vonkalised ning 120km läbimiseks kulus üle kahe tunni. Peatusime huvitavates vaateplatvormidel või koskede ääres. Linna põhirõhk ongi nende piirkonna lummavate kaljuahelike matkaradadel ning paadikruiisidel.