Punkt reisile - Melbourne

Sydneysse maandudes läksime hommikukohvile kohalike Sydney’laste juurde, kes paari kohvrit hoidsid oma katuse all kuni me Njuu-Siiländil olime. Neil oli imearmas maja Sydney äärelinnas vaatega jõele. Ukse peal tervitas meid Jack Russel’i tõugu koer, kes arvas et me talle külla tulime. Uus-Meremaa muljed vahetatud oli meil järgmine peatus kolme tunnisõidu kaugune Canberra.

 Linn on malli, joonlaua ja sirkliga ülesehitatud. Sirged ning korrektsed teelahendused, hallikarva ärihooned, mille all siblisid ülikondade ja nimesiltidega „tähtsad“ inimesed. Kahjuks tundub, et stiliste või disainereid linnaplaneeringu loomeosakonda igatahes ei lastud. Kuna reisiväsimus ning erinevad ajavahed kimbutasid, siis pikki linnaekskursioone ette ei võtnud. Karli arvates tundus Canberra nagu tuleviku Tallinnaga – võimurahva ja juhtide pelgupaik, kus madalamal klassil on keeruline elada ning kultuuri ajaloo mõttes seal on, aga seegi praktiliselt kõik! Canberrast Melbourne oli ligi 7h sõitu, siis saigi varem õhtule ning järgmine päev varem teele astutud, vajalikud peatused said ainult bensujaamades tehtud.

Melbourne linna sisse sõites tekkis juba kodune tunne. Palju rohelust, euroopalik arhitektuur, palju graffiteid, laiad tänavad ja lihtne liiklus- olid need mis meid võlusid! Otsides oma hotelli ja foori taga seistes märkasime järsku oma eest pisikest Toyotat, millel olid kaks eesti kleepsu pagassil. Meie silmad muutusid järsku tõllaratasteks! Püüdsime siis kangesti nende kõrvale sõita, et vaadata kes sees istuvad ja neile lehvitada. Meie imestuseks istusid sees väga vana paarikene ja kahjuks meil ei olnud ühtegi eesti lippu, et neile lehvitada. Nii pidimegi leppima nende kadumisega kõrvaltänavasse.

Meie hotell ostus pettumiseks. Pildid tripadviseris olid uhked aga reaalsus oli teine! Püüdsime ennast siiski sisse seada ja lähimas toidupoes oma külmkapp ära täita.

Hommikul oli superilus ilm ja muidugi me võtsime ette rannatuuri! Läksime lähimasse St Kilda randa, kus jahe meretuul värskendas kuumal suvepäeval. Jõudsime natuke päikest võtta kuni Karina järsku kuulis kõrvalt eesti keelt. Vaatasime siis, kust see tulla võiks ja nägime kahte tüdrukut, kes nägid väga euroopalikud välja. Karina uudishimu ei andnud rahu ja läksimegi uurime, kellega on tegu. On alati väga tore kohata eestlasi ja kuulata nende lugusid Austraaliast!

Ülejäänud päeva veetsime Melbourne kesklinna uudistades. Meile hakkas see linn ühe rohkem ja rohkem meeldima!

Kesklinnas on turistibuss ja –tramm, mis on täiesti tasuta! Ehk siis ümber kesklinna saavad kõik inimesed tasuta sõita! Muidugi, me tegime need tuurid läbi, et võimalikult palju näha.

Järgmisel päeval otsustasime minna kahe tunni kaugusele Melbournest- Philliph Islandile. Saar on kuulus pingviinide poolest, kes igal õhtul tulevad suurtes kolooniates merest oma pesadesse. Kuna saarele me hakkasime sõitma juba hommikul, siis veetsime päeva kohalikus rannas, mis oli Melbourne rannast ilusam. Melbourne randa võiks võrrelda Pirita rannaga ja Philliph Islandi randa Gold Coasti rannaga ehk siis päris suur vahe! Kui olime parajalt küpsed, läksime linna uudistama. Ühel infopunkti seinal nägime joonistatuid lippe ja järsku nägime nende keskel Eesti lippu. Ei osanud üldse arvata, kes need lipud oli joonistanud aga igal juhul oli tore sellises kohas Eesti lippu näha.

Õhtu saabudes sõitsime pingviinide vaateplatvormide juurde, kus eelmisel õhtul oli loendatud 933 pingviini! Meil õnnestus nii vale ajastu leida, et jäime pingviine oodates suure paduvihma kätte! See küll oli mööduv aga ülejäänud kaks tundi tuli värisedes pingviine vaadata. Aga see oli seda väärt! Mitte üksnes ei näinud me pingviini kolooniaid veest välja tulemas aga vaateplatvormilt tagasi tulles jalutasid pingviinid laudsete kõrvalt ja alt läbi. Ehk siis kui oleks käe välja sirutanud, oleks saanud pingviinile pai teha! See oli ÜLIM vaatamisväärsus!!!

Järgmisel päeval käisid Karina ja Karl omale uut elukohta vaatamas. Karl oli gumtree’st välja valinud kaks elukohta. Esimeseks osutus Avondale Height’sil asuv ridaelamuboks, kus oli välja üürida magamistuba vannitoa ja wc’ga mustanahaliste perekonnast. Ja teiseks kohaks oli Põhja-Melbournes tuba 10ks nädalaks, kuna omanikud sõidavad ise Euroopasse reisima. Valisime siiski esimese koha, kus võime piiramatu ajaga olla.

Karli vanemate viimased päevad Melbournes ja Austraalias veetsime me kesklinnas. Karl ja Kuno käisid linna kuulsas Akvaariumis, kus sai näha hulgaliselt kollasilmseid pingviine ning erinevaid kalu. Kuna oli 1.dets. siis kalu  söötis jõuluvanakostüümis tuuker.

Viimasel päeval käisime Chinatown’s söömas, et maitsta ära Pekingi part! Part oli grillitud meekastmes ja serveeritud köögiviljadega. Karina lemmikuks osutusid meekastmes krevetid ja seda restorani võis üleüldiselt taevani kiita!

Magustoiduks gurmeekoogid võtsime Kreekalinna tänaval asuvast bagariärist. Ja õhtu veetsime kodus kaardimängu „MAY I“ saatel.

Kuna lend läks õhtul, siis otsustasime veel natuke ringi käia kesklinnast natuke väljapool asuvas piirkonnas. Karina ja Mall sattusid ühte poodi kus uudishimulik müüja Makedooniast teadis õelda, et üle tee kohvikus töötab eesti tüdruk. Eks meiegi uudishimust läksime uurima, kellega tegu. Kohtusime armsa eesti tüdrukuga, kellelt tellisime Lattet ja uurisime töövõimalusi piirkonnalähistelt.

Kell kolm saatsime Karli vanemad lennujaama ja jäimegi jälle kahekesi!

On's pidu!

Tänavakunstnikke ja -muusikuid leidub paljudes kohtades kesklinnas

Kesklinna tramm

Phillipi saare rand..siis oli üle 40*C

Pingujaht

Hilisem uitaja

Sellised trammid sõidavad ümber linna, kõigile tasuta

Docklands

Lõunasöögile!

Pingupere

Linn kulgeb mõõda Yarra jõge

Albert park ja vormeli rada

Melbourne eureka skydeck'ilt

Veidike aasiat taldrikul

Ülikool (sarnane oli ka ühikahoone) - Stylish

New-Meremaa

Te Anau’st Dunedini oli üksluine madalalt mägine ligi 4 tunnine sõit. Lõpuks proovis ka isa auto ära kuid see pidavat ikka imelik olema. Eurooplased sõidavad ainult õigel pool. Dunedini’is õnnestus meil ka kohaliku paariga õhtustada, olime külla kutsutud – jällegi olid nende lapsed sattunud Ohessaare tuulikusse ning kontakte jaganud ja õnnekorral suheldes saime Uus-Meremaal kokku. Kodune toit oli üle prahi ning naine küpsetas ise Pavlova tordi maasika ja kiividega. Koju tulles viis papi meid väidetavalt maailma kõige järsemale elutänavale, ülesminekuks pistis esimese käigu sisse ning pani vurama, tunne oli nagu sõidaks suusahüppemäest üles, allatulek käis ludinal. Külastasime ka Dunedini shokolaaditehast – saime privaatse tuuri, kuna see oli päeva viimane ja õnnekorral polnud rohkem huvilisi. Saime ohtralt šokolaadi ning kakaovilja proovida. Järgmine päev oli meil loodusepäev. Sõitsime Otago poolsaarde, mis oli pikk ja kurviline, täis lambaid ja künkaid, mäe otsas oli ka  inglismaa stiilis loss. Dunedinis on väga palju šoti mõju, kuna selle linna rajaja oli tugevate tedretähnidega ning punase peaga ja ruudulise seelikuga. Poolsaarel oli suur albatrosside koloonia, kuhu nad iga aasta pesitsema tulevad, samuti merelõvide ja pingviinide rand kus nad chillivad ja kokteile libistavad. Rannas me jalutasime mööda magavatest ja mängivatest merilõvidest, kõigest kohati 2m kaugusel. Tolle ranna pingviinid, kollaste silmadega, pidid olema väga arglikud ning tulevad enne päikeseloojangut kaldale poegi toitma, aga kui pingviinid näevad rannas inimesi siis ta ei pruugi isegi randa tulla. Selleks oli ehitatud paar punkrit, kus sees istudes ootasime randa tulevaid pingviine. Pärast tunnist ootamist nägime kuidas üks pisike pingviinike veest tuli ning hakkas kivide vahelt mäkke ronima. Poole tee peal ilmus välja ka teine pea ning 2 pingut vudisid mäenõlval ringi. Üks, kes veest tuli, vudiski mäetippu välja, võib-olla ligi 40m kõrgusesse mäkke. Tagasitee autosse oli meilgi raske kuna tulime randa kõrgetelt liivadüünidelt.  Järgmisel hommikul alustasime varakult sõitu Chrischurchi poole, kuna sõit võttis aega 5 tundi. Tee peale jäi väike antiik linnake aastast 18... Oamaru. Kuna oli pühapäev, siis linnas oli laat kust sai kõike paremat ja värsket. Järsku märkasime ühte vanapaari kes olid riides nagu ajaloofilmist välja hüpanud. Neid jälitades jõudsime väikese tänavani, mis oli ääristatud tänavamuusikutest, antiikpoodidest ja turumüüjatest, kes samuti kandsid uhkeid vanaaegseid kleite ja korsette. Pärast edukat antiikehetepoeskäiku läksime ka pingviinivaatlus kohta. 12 daala eest said vaadata 3 pingviiniperekonda, kes olid endale merevabapäeva võtnud.

Kuna meil oli selles väikeses antiiklinnakeses nii põnev, siis Christchurchi me jõudsime hiliseks õhtusöögi ajaks. Kotid hotelli pandud, läksime lambaprae jahile viimast korda. Nagu harjumusest ikka,  sõitsime kesklinna, et jalutada ja valida omale meelepärane söögikoht. Seekord aga nii see ei läinud. Kesklinn oli linna kõige tühjem osa üldse! Pärast 2011 aasta maavärinat, oli kesklinn nagu äärelinn ja mitu korda hullem veel. Seega tuli meil sõita välja kesklinnast. Õnneks leidsime mõnusa pubi Running Bull, kus sõime kõhud punni ja saime kuni kella 3ni öösel rahulikult magada. Äratus tuli natuke ootamatult, aga lennujaama me jõudsime siiski õigeks ajaks poole 5ks. Karinal õnnestus ka pagasikontrollis ära käia! Tagasilend oli pool tundi pikem kui tulles, kuna tuuled puhusid vastu. Hommikul kell 9 olime Sydneys.

Kuidas vanasti kakao ubadega äri aeti wall streedil

Karina shoksi laiali vedamas

Merelõvide ja pingude rand

Aednik huviline

vetelpäästja

Leboasend võtt

Etttevaaatust!!

Sweet as NZ

Järgmisel hommikul nautisime kohalikku jäätist ja jootsime ka meie truu neljarattalise hobuseid. Külastasime veel Puzzleworldi ja siis veel kohalikku veinifarmi, mis asus väikesel kõrgendikul järve ääres . Proovisime ja kohalikke veine, kuid ostma ei kippunud.

Wanakast Queenstowni oli ligi tunnine sõit üllatavalt sirgel ja siledal teel. Vaid veidi enne linna sõitsime üle suure mäe, 1076m merepinnast. Kõrgeim asfalteeritud autotee Uus Meremaal. Tegime tuulisel vaateplatvormil paar pilti ja suundusime alla. Ilmaga on meil superhästi vedanud, õhk on kargelt värske ning päike sirab soojalt. Oleme siin samuti päikest saanud. Vesi on järvedes helesiniselt läbipaistev ning ideaalne forelli- või lõhepüügiks. Linnas avastasime täiesti juhuslikult Fergburgeri – ma ütleks, et see on kõikide burkside isa. Pisike burgeri baar ja järjekorrad olid pikad, võtsime hotellituppa  kaasa, et oleks aega nautida. Ka siit Queenstownist avaneb meie kitsast kuid kõrgest korterist lummav vaade järvele ning vastaskalda majadele. Avar rõduga elutuba koos kööginurgaga ülemisel korrusel ja kaks magamistuba ning vannituba alakorrusel. Queenstown on tuntud oma adrenaliini ja spordi poolest. Talvel on siinsed mäed lund ja laudureid täis, suvel on kõiksugune vee- ja rattasport. Õhtul väike jalutuskäik linnapargis ja roosiaias.Edasi tuli teisipäev ja uued huvitavad tegevused Queenstownis. Hommikupoolikul käis Karl isaga tunniajasel …Jet Boatingul…, mis pakkus teravaid elamusi koos väikese veejahutusega. Pisike aquarium jetifirma kail andis võimaluse piiluda veealusesse maailma, kus oli nii suuri kalu, angerjaid kui ka veealuseid parte, kes üliosavalt ca 5 kuni 6 meetri sügavusele sukeldusid ning alles mõne aja möödudes taas veepinnale vudisid. Äkki on mõnedel lausa lõpused?  Lõunaks proovisime ära kohaliku lamba, mis oli täitsa nämm. Pärastlõunal veel käisid Karl ja Karina vesirattaga sõitmas ja minigolfi mängimas, Karli vanemad aga võtsid riski sõita köisraudteega ca 800m kõrgusele Skyline vaateplatvormile nautimaks linna- ja järvevaateid koos päikesepaistelise ilmaga.

Edasi Te Anau’sse oli paari tunni sõit maaliliste mägede vahel. Küllaltki pisike linn mitmesuguste erinevate gusiinide restoranidega. Õhtul käisime koobastes helendavaid ussikesi vaatamas. Laev viis järve põhjapoole koobaste alguspunkti. Kus tehti instruktsioon ning mis ees ootab. Pikalt ja madalalt juhatas tee meid mäealusesse koopakitsendusse, mida on uuristatud mägede sulavesi. Eesmärk oli jõuda parveni, mis viis piki pimedat jõge lõpuks sihtkohani – näha helendavaid ussikesi, mis elavad vaid paar nädalat, munevad, proovivad toitu hankida ning nii see uus tsükkel peale hakkab. Nad helendavad seda rohkem, mida rohkem nende kõht on tühi. Kohati tundus nagu hele sinakasrohelised led lambid oleks kaljulakke paigaldatud. Järgmisel hommikul võtsime ette sõidu Milford Sound’i, kus käisime paadireisil lummavate kaljude vahel, nägime pingviine ning hülgeid kivide peal päevitamas ning kapten sõitis väga lähedale kosele, mis oma uduse veekosega inimesed laeva ninas olles märjaks pritsis. Peatusime ka ühel kaldasadama akvaariumis, mille trepid viisid meid 10m sügavusele ning kust avanes vaade valgetele korallidele. Väidetavalt on sarnaseid leitud vaid 40-50m ookeanisügavustest. Teed on parajalt sinka-vonkalised ning 120km läbimiseks kulus üle kahe tunni. Peatusime huvitavates vaateplatvormidel või koskede ääres. Linna põhirõhk ongi nende piirkonna lummavate kaljuahelike matkaradadel ning paadikruiisidel.

Mis siin siis viltu on?

Viinamarja istandus veinimaja taga

Meie pesa Queenstownis

Pardivalve

Gena ja Poz olid viimase vaguni katusel juba valmis

plärts..

Itaalia resto delivery auto

püütud ilma õngeta

ussikoobaste tripp

Milford Sound

Sound jätkub

Karvased hülged

Kohalik black coral

Ilusaid jõule ette !

Lõbusõidule

Kjet reklaampilt

Kohalik lammas ja lambapallid

Queenstowni vaade

Kuulus Fergburger...is a must!Sweet as NZ