Austraalia meie plätude all: Uus Maailm

Uus Meremaale Christchurchi maandusime 30 minutit plaanitust varem, põhjuseks kiitis piloot taganttuult. Maandusime peale südaööd, piiril probleeme ei tulnud ning eelnevalt broneeritud auto ootas meid lähedal asuvas hotelli parklas ja teekond meie motelli läbi tühjade tänavate võttis ainult 10 min. Kohalik kell näitas 2 öösel ja väljas oli soojakraade kõigest 10..bbrrr. Hommikul Christchurchis leidsime meie hotelli kõrvalt kohe pisikese hubase kohviku, kust saime kodukootud hommikusöögi võileibade, pannkookide ja kohvi näol. Christchurchist Hokitikasse sõitu alustades põikasime läbi ka kesklinna tabanud eelmise aasta maavärina piirkonnast. Siiamaani oli näha parandustöid sõiduteedel ning katkiseid, hüljatud maju. Sõit Hokitika linna viis meid otse idarannikult läänerannikule välja. Läbi Arthur Pass’i kaunitest kaljuvahelistest käänulistest teedest ning lopsakast taimeriigist. Jõgi ja raudtee saatsid meid lõpuni välja. Mägedes saime vihma, kohati päris tihedat, kuid läänerannikule välja jõudes olid pilved kadunud. Kohtasime ka kohalikke Kea’sid. Nad on NZ mägipapagoid ja väga julged. Lendasid kapotile ja küljepeeglite peale, isegi tahtsid autosse siseneda aga suuremat kui 2cm pragu klaasi alla ei lasknud. Kohale Annabelli Motelli jõudes ootas meid sõbralik onu vastuvõtu lauas ning tundis huvi, millist piimatüüpi me kohvi peale tahame ning andis vastavalt soovile oma külmikust. Suured magamistoad ning veel suurem elutuba, vaikne ja ilus piirkond. Linnapeale sööma minnes avastasime suurepärase Fat PiPi pitsarestorani, mille tagaaed viis praktiliselt ookeani piirile. Maitsev rikkaliku kattega kodukootud pitsa ja värsked NZ mahlad tegid külastuskäigu eriti meeldivaks.

Hokitikast sõitsime järgmisel hommikul edasi Wanakasse. Teele jäi meile 2 liustikku, Franz Joseph ja Fox. Meie valikuks sai Fox, mis on vähem rahvastatud ja kuhu on lühem jalutuskäik autoparklast. Karli isal õnnestus pääseda kohe lühikesele helikopterilennule liustiku kohale koos kiire vahemaandumisega lumisel mäeharjal liustiku kõrval, mis oli väga huvitav elamus. Meie nautisime sel ajal cappuchinot ühe teeäärse kohviku terrassil. Edasi matkasime Fox’i mööda maalilist mägedevahelist orgu, aga liustik iseenesest osutus pisut pettumuseks. Liustik ei olnud nii suur (Norras sai parema elamuse) ning enne liustikku 200m sai ohutuse mõttes teerada otsa. Tee ise kulges mõõda kruusast jõesängi. Lõunasaare maanteed on väga maalilised ja kaunid, siin sõites 2h lendavad palju kiiremini ajaliselt kui Austraalias 2h pikka sirget tuimalt lasta. Ühe brošüüri pealt leidsime info maantee äärde jäävast lõhekasvandusest, kus tegimegi peatuse ja sõime lõunat ning üle 1,5a saime lõpuks maitsvat keedukartulit grillitud lõhe kõrvale. Wanaka’s avanes meie cottage’st ilus maaliline vaade järvele ning kaugematele lumemägedele. Kohvi, mis jäetakse hotellidesse klientidele on hullem kui lurr – nõrga aroomiga puru, mis ei toimi. Isegi külm vesi kraanist äratab rohkem ülesse. Õhtul käisime linna avastamas ja leidsime hiinaka, kust sai Butterchickenit ja naani. Kahjuks ei andnud neid aga võrrelda Airlie Beachis pakutava butterchickeniga ja naaniga.