Austraalia meie plätude all: January 2013

Töökohaga meil oli palju vedamisi ja kokkulangemisi nagu mõningad juba teavad. Karina läks poodlema Melbourne suuruselt teise kaubanduskeskusesse ja ma läksin usinalt cv’d näpus otsima restorane, et ehk sellises suures keskuses ikka abi vajab kuskil köögis. Rahvast voorib metsikult olgu tegu teisipäeva hommiku või reede õhtuga. Astusin sisse Hogs Breath Cafe’sse kus õnnestus rääkida tööl oleva nais manageriga. Küsis kogemustest ja viisast (seda pärivad enamus). Järgmisel päeval helistas tagasi ning küsis, kas saan proovipäevale tulla paari päeva pärast. Esimene päev tegin ettevalmistusi ja enamus aega võttis tutvumine ja õppimine terve päeva. Alustasin nõudepesijana, kes vajadusel teeb ka magustoite, kui tellimus tuleb. Läks paar päeva kui mulle hakati õpetama grilli taga tööd. Tegusal õhtul on grilli taga 3 inimest. Peakokk, kes siis küpsetab ainult lihasid ning 2 abilist, kes valmistavad ette taldrikuid (friikad, kartulipuder või küpsetatud kartul). Abilised küpsetavad kala, krevette, keedavad köögivilju ja muid toiduaineid, mis lõpp-komplekti taldriku peale peab jõudma.

Tööseltskond on väga chill, kohati liiga – jutustamise käigus unustatakse, et oleks vaja midagi teha või koristamise ajal venib köögi sulgemine, kuna 2 inimest otsustavad „vaidlema“ hakata. Pärast pikka 11h tööpäeva tahaks ruttu koju saada, mitte kuulata mõningate vaidlusi.

Töökaaslased on enamus austraalased, nooremapoolsed (20-26 eluaastat). Peakokk on vanem mees, ühe esihamba ja pika patsiga, ning näeb välja nagu kunksmoori abikaasa. Hogs’is töötanud juba üle 8a, küpsetamiskogemust üle 22a, seega teab mida teeb.

Kui ma alustasin, nägin pärast mind paljusid uusi nägusid, kes samuti oli proovipäevale tulnud, kuid mõnda enam teist korda ei kohanud. Küsisin nädal hiljem ülemuselt, et kas otsib veel inimesi, mille peale ta sügavalt noogutas, ning pakkusin Karinat. Paar päeva hiljem oli Karina juba graafikus ning ühine tööteekond oli meil ees. Karina alustas samamoodi nõudepesu ja magustoitudega, kuni sinnamaani kus ühel päeval taheti talle õpetada „hot lada“ all töötamist. Kaks avatud kuuma grillahju, kus antakse päevitusjume burgerisaiakestele ja küpsetatakse kohalikku „garlik bread-i“. Mind pandi tol päeval fritüüri taha Dj Ry ry’ga. Igaühel on mingid hüüdnimed, vastavalt välimusele või isiklike omaduste põhjal. Näiteid köögiinimeste nimedest: Casper – tüdruk, kelle nahk on väga valge ning kutsutakse kummitusmultika järgi Casperiks. Stretch – peakokk. (Vb pika kasvu või pika ainsa esihamba töttu saanud nime). Adidas – Tüdruk, kes muud ei kanna kui adidase brändi, isegi tätoveering on tal käel adidas. Ninja – vaikne tüdruk. Wallflower, Pizza girl, Dj Ry-Ry, Milko, Lucky ning paar töölist veel koos meiega, kel pole veel hüüdnime.

Tol päeval juhtus aga tööl õnnetus, kui olime Karinaga uutes positsioonides. Oli laupäev ning hakkas just kiireks minema. Kell oli veidi 19.00 läbi kui grilli kohal puhurid lõppesid töötamise. Kööki kattis õrn suitsuvine ning ligi 5-10min hiljem süttis „hot lava“ kohal laes vihmuti. Paras paanika tabas kõiki köögis olijaid. Karinal õnnestus kiirelt pea eemale pöörata ja eemale joosta. Vett pritsis üle poole tunni kuni selle üle kontroll saadi. 3 tuletõrjujat ning mõned turvamehed askeldasid köögis, kuni köögi inimesed resto ees ootasid. Pärast tunnikese mõõdumist saime kööki tagasi, kus koristasime u 2-3h. Kõik nõud mis vähegi pritsmeid peale said, läksid uuesti pesumasinast läbi ning pool köögi ettevalmistatud toitudest läks prügikasti. Järgmise päeva „prep list“ (nimekiri, mis tehakse igal õhtul järgmiseks päevaks – toidu ettevalmistamise nimekiri) oli terve seina suurune. (õnneks meil olid järgmised 2 päeva vabad). Üllatusi jagub ja igapäev on midagi põnevat (eriti siis kui on vaba päev), aga sellest juba järgmises blogis.

Warmduscher tööl !

Melbourne’s leidsime kiiresti toa ühes eramajas. Linnast ligi 45min trammiga + 5 min bussiga. Mauriituselt pärit pruuninahaline perekond kahe teismeeas lapsega. Tööd hakkasime otsima järgmistel päevadel kohe, hommikul sõitsime linna, et hotellidesse ja restoranidesse resümeesid jagada. Karinale helistati juba samal päeval Mantra’st ning kutsuti nädala lõpus introductionile. Karl käis proovipäeval ettekandjana hommikuses vahetuses aga pole see ikka töö mida tahaks teha. Jah ma mõistan, et see on vastutusrikas töö ja stressirohke, seega respekt! Karl otsis ikka sisimas köögitööd (vähemalt kõht on täis töö ajal). Meie lähedal asuvas kaubanduskeskuses oli hiljaaegu avatud Hogs Breath cafe, kus sai ka cv managerile antud ning vestlus tehtud. Naine helistas järgmisel päeval, et Karl tuleks proovipäevale ning tööle jõudes anti vorm ja leping ning olin juba omaniku poolt graafikus esimesel nädalal 54ks tunniks. (ohoo,hea algus). Paar huvitavat kokkusattumist Airlie Beachil olles ja nüüd siin töötades. Nimelt Siinne kokk oli olnud Airlie Beachil samas restos kokk, aga praegu oli kutsutud siia tööle. Omanik on ka Airlie Beachilt pärit, tema oma ongi ka Airlie Beachi Hogs Breath resto ning ta tundis ka Zibi’t, kes ennem töötas ka Airlie Hogs’is ning hiljem Karliga koos Denmanis. Omanik Matt, tundis ka Tim’i, kes domino pitsas Karliga koos töötas. Kummaliselt palju kokkulangemisi Airlie’ga :D. Ja see pole veel kõik – nimelt ühe omaniku ema on sündinud Tallinnas, mees ise pole Eestis veel käinud, küll on ta aga suur abba fänn, tihti lastakse Abbat köögi kõlaritest.

Karina housekeepingu töö kestis täpselt 6 päeva! Töö oli palju erinev Airlie Beachil asuva hotellikoristamise tööst. Esiteks pidi tuba koristama üksi, teiseks igal hommikul anti nimekiri tubadest, mida pidi koristama ja sellele kuluv kellaaega (üks korter 20minutit, teenindus 10minutit jne.). Kui Water Edge’s resordis kasutati 7 erinevat puhastusvahendit, siis Mantras ainult kahte, mis ei teinud üldse oma tööd. Ainukese valgena pilude ja indude keskel sai peagi selgeks, et see ei ole selline koristamine nagu koristamine peaks välja nägema! Kui tahtsid kuidagigi ajaga välja tulla, siis tolmu imeda lihtsalt ei jõudnud. Voodite tegemine võttis suurem osa ajast, kuna toad olid nii tillukesed ja voodite manööverdusruumi praktiliselt polnudki! Õnneks oli Hog’s Beathi rohkem töötajaid vaja ja nii saidki meist töökaaslased!

Kuna elukoht muutus üha vastikumaks ja ebameeldivamaks, siis otsisime pingsalt uut kohta, et ette üüri makstes saaksime õelda mehele, et kolime välja. Me jõudsime tihti koju töölt u 12 öösel ning väsinud ja kurnatud ning järgmisel päeval oli vaja vara tööle jälle minna. Peretütar ei teinud selle kuu ajaga, kui me seal olime, mitte tuhkagi. Tööl ei käinud, koolis ei käinud, lihtsalt tegeles „laulmisega“ kiriku jaoks. Öösiti talle meeldis u 1-2 ajal süüa tulla tegema kööki, mis oli meie magamistoa kõrval kohe. Siis ta laulab või mängib oma toas muusikat, et katsu magada!? Paaril korral Karl saatis kurje sõnumeid mehele, et ta oma tütre korrale kutsuks. Mehel oli veider komme alati garaažis autos istuda ja telefoni nokkida. Koristada neile väga ei meeldinud. Kohati oli raske süüa teha, sest nõusid nad pessu ei pannud. Proovisime võimalikult vähe ise kokata. Ühesõnaga must on must. Räpane elustiil, mis meile üldse peale ei lähe. Õnneks leidsime samal päeval, kui pidime üüri maksma, uue elukoha. Üksik naine kassiga, tore vaikne rajoon superilusas majas.

Nüüd siis 31’sel kolisimegi sisse, hommikupoole oli Karl tööl ja Karina pakkis asjad kokku. Pärast tööpäeva tõstsime asjad kiirelt autosse ja tõmbasime sealt kiirelt minekut. Uus kohas pakkisime sisse ja mõtlesime, mida siis teha ja kuhu minna vana aasta õhtut veetma. Õnnekombel tutvusime paari eestlasega, kelle juurde läksime korterisse eelsoojendust tegema ning edasi ilutulestikku Albert Parki vaatama. Seal kohtusime veel ligi 10ne eestlasega. Kõigil omad huvitavad seikluslood ja põnevad sündmused. Loodame, et sõprussidemed arenevad ning teinekordki midagi uut ja huvitavat korda saata. Korteriomanik Siim pidi olema ka kirglik hobikalamees, seega ehk õnnestub mõnel toredal päeval spinnat loopima minna.

Uus aasta tuli säravalt ja kihiliselt. Ilus vaade linnale, kust avanes erinevatest kohtadest lastava ilutulestiku üle suurepärane vaade. Ilutulestik samas ise oleks võinud olla veidi glamuursem – mõningaid säravamaid ja kõrgemale lastavad tulekerasid oleks võinud rohkem olla. Või kohalik piloot oleks võinud kuldse suitsuga taevasse 2012 kirjutada, nr 2 ära kustutada ja 3 asemele joonistada. Aga et meeleolu jätkuks, süüdati seltskonnas säraküünlaid ja shampus voolas topsi ja mõnel võib-olla ka maha, pime oli ikkagi. Pärast showd jalutasime korterisse tagasi, kus seltsilistega sai aastavahetust jätkatud. Koju minnes oli rongijaam inimesi täis, kes kõik oma purjus päid tahtsid koju voodisse padja peale viia. Saabusime meiegi hommikul kl ~6 koju, kui väljas oli juba valgeks läinud ja meie majaomanik juba tööle läinud.

NB: 31.dets. kl 18.00st alates kuni 1.jaan oli ühistransport tasuta + terve öö!