Austraalia meie plätude all: New-Meremaa

Te Anau’st Dunedini oli üksluine madalalt mägine ligi 4 tunnine sõit. Lõpuks proovis ka isa auto ära kuid see pidavat ikka imelik olema. Eurooplased sõidavad ainult õigel pool. Dunedini’is õnnestus meil ka kohaliku paariga õhtustada, olime külla kutsutud – jällegi olid nende lapsed sattunud Ohessaare tuulikusse ning kontakte jaganud ja õnnekorral suheldes saime Uus-Meremaal kokku. Kodune toit oli üle prahi ning naine küpsetas ise Pavlova tordi maasika ja kiividega. Koju tulles viis papi meid väidetavalt maailma kõige järsemale elutänavale, ülesminekuks pistis esimese käigu sisse ning pani vurama, tunne oli nagu sõidaks suusahüppemäest üles, allatulek käis ludinal. Külastasime ka Dunedini shokolaaditehast – saime privaatse tuuri, kuna see oli päeva viimane ja õnnekorral polnud rohkem huvilisi. Saime ohtralt šokolaadi ning kakaovilja proovida. Järgmine päev oli meil loodusepäev. Sõitsime Otago poolsaarde, mis oli pikk ja kurviline, täis lambaid ja künkaid, mäe otsas oli ka inglismaa stiilis loss. Dunedinis on väga palju šoti mõju, kuna selle linna rajaja oli tugevate tedretähnidega ning punase peaga ja ruudulise seelikuga. Poolsaarel oli suur albatrosside koloonia, kuhu nad iga aasta pesitsema tulevad, samuti merelõvide ja pingviinide rand kus nad chillivad ja kokteile libistavad. Rannas me jalutasime mööda magavatest ja mängivatest merilõvidest, kõigest kohati 2m kaugusel. Tolle ranna pingviinid, kollaste silmadega, pidid olema väga arglikud ning tulevad enne päikeseloojangut kaldale poegi toitma, aga kui pingviinid näevad rannas inimesi siis ta ei pruugi isegi randa tulla. Selleks oli ehitatud paar punkrit, kus sees istudes ootasime randa tulevaid pingviine. Pärast tunnist ootamist nägime kuidas üks pisike pingviinike veest tuli ning hakkas kivide vahelt mäkke ronima. Poole tee peal ilmus välja ka teine pea ning 2 pingut vudisid mäenõlval ringi. Üks, kes veest tuli, vudiski mäetippu välja, võib-olla ligi 40m kõrgusesse mäkke. Tagasitee autosse oli meilgi raske kuna tulime randa kõrgetelt liivadüünidelt. Järgmisel hommikul alustasime varakult sõitu Chrischurchi poole, kuna sõit võttis aega 5 tundi. Tee peale jäi väike antiik linnake aastast 18... Oamaru. Kuna oli pühapäev, siis linnas oli laat kust sai kõike paremat ja värsket. Järsku märkasime ühte vanapaari kes olid riides nagu ajaloofilmist välja hüpanud. Neid jälitades jõudsime väikese tänavani, mis oli ääristatud tänavamuusikutest, antiikpoodidest ja turumüüjatest, kes samuti kandsid uhkeid vanaaegseid kleite ja korsette. Pärast edukat antiikehetepoeskäiku läksime ka pingviinivaatlus kohta. 12 daala eest said vaadata 3 pingviiniperekonda, kes olid endale merevabapäeva võtnud.

Kuna meil oli selles väikeses antiiklinnakeses nii põnev, siis Christchurchi me jõudsime hiliseks õhtusöögi ajaks. Kotid hotelli pandud, läksime lambaprae jahile viimast korda. Nagu harjumusest ikka, sõitsime kesklinna, et jalutada ja valida omale meelepärane söögikoht. Seekord aga nii see ei läinud. Kesklinn oli linna kõige tühjem osa üldse! Pärast 2011 aasta maavärinat, oli kesklinn nagu äärelinn ja mitu korda hullem veel. Seega tuli meil sõita välja kesklinnast. Õnneks leidsime mõnusa pubi Running Bull, kus sõime kõhud punni ja saime kuni kella 3ni öösel rahulikult magada. Äratus tuli natuke ootamatult, aga lennujaama me jõudsime siiski õigeks ajaks poole 5ks. Karinal õnnestus ka pagasikontrollis ära käia! Tagasilend oli pool tundi pikem kui tulles, kuna tuuled puhusid vastu. Hommikul kell 9 olime Sydneys.