Vaba aja luule

Täna ma jutustan sellise loo,
elas kord Karina kel oli üks soov.
Hirmsasti ihkas ta soojale maale,
tahaks korra muud kui külma eesti talve.
Auss siis paistis helge ja soe,
kaugel küll on aga see ei loe.
Kotid ja kompsud kõik kaasa sai pakitud,
päikseprillid peas ja küüned ka lakitud.
Piletid prinditud, ise kohviga täidetud.
Kohale jõudes silmas oli uni,
kohale jõudes ei olnudki suvi.
Vesi on külm ja kantakse mütse,
kas sellises kohas elada kannatab üldse?
Tööpõld ootab ja muskel vajab mulda,
pudelipuid istutades ei leidnud küll kulda.
Tahtsime tööd ja tahtsime leiba,
inglastega majas ning magama ei saa heita.
Kodus ja võõrsil või võõrsil kellegi kodus,
köögikapi peal kõik sipelgad rodus.
Hauvad plaani kes saaks võtta makaroni pähe,
inlgased on jätnud toitu laokile liiga vähe.
Elasid üle ja oled nüüd röömus,
teel uude farmi olemegi juba sõidus.
Edasine elu paistab nüüd helge,
puudest ei saa üle ega ümber,

see on siin selge.