… vaatame kambaga telekast „world strickest parents“, kus aussi jõmpsikad saadeti rootsi oma käitumist parandama..aga see selleks. Justkui sai kohvrid lahti pakitud ning arvatud, et 3 kuud on vähemalt garanteeritud, aga ei kus. Perel on puhkus tähtis ning seega oleme nagu kaks kassipoega loksuvas klaaspudelis keset oozimaad. Pühapäeval tõmbame ukse enda selja tagant kinni ja ees ootab meid tundmatus. Ma pole varem igatsenud tööd teha nii palju nagu ma seda täna nendel lõpututel põldudel teha sain. On jah käsi haige, või tuul viib terava palmioksa vastu jalga või see pagana mootorsaag on jälle umbes või jänune. Aga iga töötatud päev annab meile veidikenegi kindlustunnet selle pika reisi peal. Ilma finantsideta ei suuda mitu päeva järjest küll autopargis magada. Nüüd ma hakkan juba ennustama:D Täna sai helistatud mitmesuguste töökuulutuste peale ja kontakteerutud inimestega kellega me rugbil kohtusime, neil oleks suur rööm meile tööd pakkuda, aga nende majutused on kõik täis paari kuu jooksul. Seega elame näeme – pole ju isegi kaua siin oldud. Nõu võrris! Mind hakkab see nende ütlus juba tüütama, kohati on see juba nagu venelastel ropendamine, mis tuleb iga lause lõppu või väikese jutuajamise vahele. Paar päeva veel hinge tõmmata ja õnneks on homme tööpäev ;)
No comments:
Post a Comment